Me ei mäleta fakte, vaid kohalolu kvaliteeti!

Nädalavahetusel koolitades küsis üks osaleja, et tal on viimasel ajal raske asju mäletada. Et mida siis teha? Rääkisin talle seepeale ühe loo:

Käisin mõned aastad tagasi esimest korda ühel terapeutide konverentsil. Üle saja inimese. Väga palju juttu, väga palju lugusid erinevatest riikidest, inimestest, kaasustest. Mõni hetk jäi meelde, enamik vajus ajas laiali, nii nagu ikka.

Mitu aastat hiljem läksin uuesti samale sündmusele, kus osalejad olid valdavalt samad. Ja kohe ukse peal kõnetas mind üks eelmise korra esineja, valdkonna tõeline korüfee. Ta vaatas mulle otsa, pöördus mu poole nimeliselt, kallistas ja küsis üsna isiklikke asju, mida olin aastaid tagasi ühises õhtusöögilauas jaganud pika laua ääres, kus istus veel kümmekond inimest oma lugudega.

Ma olin ausalt öeldes täiesti pahviks löödud. Kuidas ta mäletas kõike? Tol paariaastatagusel konverentsil olin valdkonnas vägagi uus, pigem käisin vaikselt “seina ääri mööda” ehk lühidalt – ma polnud seltskonna hing, keda kõik mäletaks.

Paar päeva hiljem küsisin temalt otse: „Kuidas sul küll selline mälu on?“ Ta vaatas mulle rahulikult otsa ja ütles justkui iseenesestmõistetavalt:
„Ivar… sa ju tead, et aju on holograafiline. Kõige olulisem on kohalolu. Kui oled inimesega päriselt kohal, siis oled temaga samal lainel. Ja kui te jälle kohtute, siis see laine on ikka alles. Info on seal. Sa ei pea seda meelde tuletama – sa lihtsalt oled jälle kohal. Selle laine kaudu tuleb ju info, mitte mingi faktimälu sahtlitest, nagu üldiselt arvatakse.”

Tõepoolest – meil ei ole mälu treenimisega midagi tegemist. Teadlased on suutnud ammu kirjeldada hologrammi ja aju holograafilisuse kvantfüüsikas ning kinnitanud, et just kohalolu ja keskendumisoskus on olulisim, mida õppida. Ja siis jääb kuuldu “meelde” või õigemini – säilib ühendus selle lainepikkusega, kus vajalik mineviku faktiinfo asub. Kuid esmalt on vaja jõuda kohale ja mitte olla korraga mitmes kohas oma tähelepanuga.

Mitu korda läks su tähelepanu seda postitust lugedes rändama? Kas üldse jõudsid siia lõppu või kadus tähelepanu juba enne? Kui jõudsid, siis oli see juba väga hea treening!

Kas sul on halb mälu - või elad sa lihtsalt hajevil olles?