Karu, tramm-kohvik, väliköök ja traataed – mis neid seob ja kas ka sinus on osa, kes ründab sind, kui sa liigud oma tõe poole?
Nägin hiljuti und, kus olin tramm-kohvikus. Justkui liikumine – aga mugav, turvaline, isegi natuke seisev. Vaatasin sealt välja ja nägin välikööki. Ja siis märkasin … karu. Istus seljaga. Aga niipea kui ma liikusin, märkas ta mind, tormas mu poole ja üritas võrkaia kaudu sisse tungida ning jõuliselt rünnata. Aed paindus, aga pidas vastu. Veel.
Sõnum oli unes selge, aga hirmutav: „Kui liigud, siis ta ründab uuesti.“ Siis ärkasin.
Palju meist elab nii? Liigume elus trammil, mille trajektoor on paigas. Oleme selle muutnud mõnusaks kohvikuks – ilus, turvaline, isegi armastusväärne. Aga sügaval sisimas on üks osa meist, kelle jaoks iga liikumine, iga muutus, iga sammu astumine tähendab ohtu. Rünnakut. Nõiajahti. Lapsepõlvest või süsteemist pärit uskumus: ära liiguta ennast, muidu juhtub midagi halba. Ole nähtamatu, kohandu.
Kummalisel kombel teemad, mis mitme kliendiga viimasel ajal on jutuks olnud – kohanduda ümbritsevaga või seista enda tõe eest. Üks on turvaline rada, teine täis võimalikke rünnakuid… vist.
Ja nii me istume, vaatame ja ootame.
Aga kas äkki oleks aeg tulla selle karu juurde, mitte temast mööda? Mitte karta tema raevu, vaid kuulata, mida ta tegelikult kaitseb. Sest võib-olla ei ole see karu vaenlane, ta lihtsalt üritab midagi kaitsta. Mingit lojaalsust või uskumust, mis kunagi oli tõde kellegi jaoks, aga enam sinu jaoks mitte.
Kas sinus on osa, kes ründab sind, kui sa liigud oma tõe poole? Mis ta kardab? Ja mida ta kaitseb? Kas see vajab endiselt kaitset või on see kaitse vaid harjumus? Oled sa valmis austama seda osa endast, mis võib-olla isegi vastandub üldisele tõele?
PS. Kas tead, et sõna kliinik pärineb Vana-Kreekast (sõna tähendab voodit), kus justnimelt uni ja ka unenägemine oluline ravimeetod oli. Hiljem on muidugi Jung kui unenägude psühholoogilisest kasust rohkelt rääkinud ja seda ka akadeemilisse psühholoogiasse toonud.
