Hetkel, kui lõpuks ometi puhkad, kipuvad kerkima küsimused:
– Kas see töö on üldse minu jaoks?
– Kas ma päriselt tahan sinna tagasi minna?
– Kas ma töötan tõesti 11 kuud, et puhata 3 nädalat?
Juhtub, et puhkuse lõpus on energiat küllaga, et tagasi minna.
Juhtub, et peale tagasi minekut, on nädalaga juba uus väsimus peal.
Juhtub, et need küsimused viivad selleni, et päriselt tahangi seda tööd teha.
Juhtub, et need küsimused viivad selleni, et ei taha, aga pean.
Juhtub, et ei lase neil küsimustel tekkida, sest need on liiga ebamugavad.
Sääraste küsimuste puhul on väga oluline vaadata endas seda osa, et kas tegu on PEAN või TAHAN olukorraga. Ning seejärel omakorda, et kas see TAHE on päriselt minu tahe või olen läbi selle lojaalne kellelegi teisele (vanemad, tööandja, ühiskondlikud normid jms), aga ise muudkui tasapisi kustun selle käigus.
Kuid olulisim on seejuures:
Mis on see, mida töö aitab mul väljendada?
Mis on mu kutsumus ja kas töö on vahend oma kutsumuse elluviimiseks?
Kui see nii ei ole, siis ehk tasub tõesti mõelda muudatuste peale. Kasvõi sellele, et palgatöö kõrvale päriselt oma kutsumust edasi arendada, et ühel hetkel oleks see piisavalt suur, et selleks saaks midagi, mille eest tuleb ka tasu ja siis ei ole töö enam üldse töö, vaid oma potentsiaali/kire/kutsumuse väljendamise töövahend.
See on mu oma kogemus – palgatöö kõrvalt hakkasin tasapisi tegema nõustamisi ja koolitamisi juhtidele, kes ei olnud vaid minu tiimis. Juhtide ja ettevõtjate sügavalt süsteemse arengu toetamine ühiskondliku ilusa muutuse esilekutsumiseks on minu kirevaldkond. Paljud muud palgatöö aspektid ei olnud, üldse mitte. Ühel hetkel oli kliente nii palju, et enam ei saanud palgatööd teha. Ja nüüd ma ei nimeta oma tööd tööks, vaid tõeliseks kutsumuse väljendamiseks. Kutsumusest sai elukutse.
Ma muidu lausreklaami ei tee, aga…
… kui sa tahad nendele küsimustele sel suvel päriselt otsa vaadata, kirjuta.
Mul on mõned vabad kohad 1-1 mentorluseks juulis ja augustis, sest sel suvel ma “töötan” kui seda nii tahta nimetada.
Vahel piisab vaid ühest vestlusest, et elu nihkuks paika.
