See küsimus on midagi, millega minuni jõuavad paljud kliendid. Üldiselt on vanus 35-42 vahel sellisel juhul ja on töötatud pikalt mõnes organisatsioonis, tehtud karjääri juhina ning ühel hetkel hakkavad läbi paistma korporatiivmängu lavastuslikud traagelniidid ja tekib küsimus “Kas see tõesti ongi selline ja kas ma päriselt tahan selles edasi olla?”
Enamasti on teekond raputav ja eks säärane vanus ole ka inimese minateadvuse arengus koht, kus loominguvabaduse tahe kasvab ja teiste arvamusest hoolimine väheneb ning seda murrangut läbida arengus ei ole alati lihtne. Aga nii see on ikka ajast aega olnud – pool elust kogume, et teine pool elust kogutu pealt luua ja edasi anda hoolimata sellest, mida teised arvavad.
Kui aga jõutakse elus just sellesse arengu osasse ja tabatakse, et organisatsioonide maailm, kus tähelepanu on teistel inimestel ja nende heaks töötamisel (kliendid, töötajad, omanikud) ning kus isiklik loovus on jäänud teiste arvamuse hirmus tagaplaanile, lööb säärane taipamine jalad mõneks ajaks alt. Kõik seni oluline olnu järsku pole enam oluline. Justkui nagu oleks petetud.
Mitmete jaoks tähendab see tööl suhete pingestumist, töölt kõrvale jäämist ühel või teisel põhjusel, uue kutse pingsat otsimist, selle (taas)leidmist ja tihti ka organisatsioonide ja korporatiivmaailma tagasi liikumist. Aga siis juba oluliselt küpsemana ja mis peamine – mängu ei võeta enam tii tõsiselt, sest iseennast ei võeta enam liiga tõsiselt. Töötamine muutub realistlikumaks, tekib valik mitte töösse ära kaduda.
Elu muutub alati oluliselt mõnusamaks kui me asume elu osavõtlikult vaatlema, aga ei võta seda liiga tõsiselt. Kui näeme läbi mängud ja saame aru, et hetkel oleme ühes lavastuses ja siis seejärel saame ka teises olla. See on lihtsalt valik. Me võime endiselt lavastuses osaleda, aga me saame aru, et see pole elu.
Olles ise selle teekonna sääraselt läbi käinud ja olnud mingil hetkel kõige senituntu kokkuvarisemisel nö hinge pimedas öös, siis eks see vist ole ka loogiline, et 90% mu 1-1 mentorklientidest on just sääraste teemadega silmitsi ja just seetõttu minu juurde jõuavad. Me saame vastu võtta vaid sellelt, kellel on sarnane kogemus.
Endiselt arvan, et organisatsioonide elu on lähisuhte kõrval üks parim enesearengu vorm – sa saad seal kokku inimestega, keda sa endale sõbraks ei valiks. Ja kui suudame sel hetkel ka iseenda suhtes vaatlejad olla, kes iseend ja ärielu liiga tõsiselt ei võta, on ülimalt mõnus ja enesearengut tohutult toetav see elu!
