Läbipõlemisest tingitud töövõimetuslehtede arv Eestis kasvas aasta jooksul ligi 60%.
Selline uudis oli ERR-s Statistikaameti andmetele viidates paar päeva tagasi. Mitte kuus protsenti. Kuuskümmend. Ja see on siis kui inimesed pöörduvad arsti poole. Kuid usun, et enamasti arvatakse, et olen lihtsalt väsinud ja küll puhkus/päike jms aitab. Pisut ironiseerides oli ju värbamiskuulutuses öeldud, et mul peab “kõrge stressitaluvus” olema.
Need läbipõlemise numbrid ei ole lihtsalt isiklike valikute või “nõrga stressijuhtimise” või “madala stressitaluvuse” küsimus. See on kultuuriline sümptom. Kui töökultuur nõuab pidevat pingutust, kiirust ja tulemust, aga ei loo ruumi sügavuseks, enesejuhtimiseks ja ausaks olemiseks, siis on vältimatu, et inimesed murduvad. Ja lõpuks see kultuur saeb oksa, millel istub.
Juhtidega igapäevaselt tegeledes kuulen kurtmist selle kultuuri üle väga sageli. Aga paraku kehtib siinkohal ütlus: “Kui oled liiklusummikus ja kurdad ummiku üle, siis tuleta meelde, et sa ise oledki see liiklusummik.” Selle peegelduse andmisel olen koolitustel tavaliselt päris otsekohene.
Organisatsioonide tänane toimimismudel enam ei toimi, tahame seda tunnistada või mitte ja meil on vaja juhtimiskäitumises väga põhimõttelisi muutuseid esile kutsuda, et lõpetada oksa saagimine, millel istume.
Mitte ainult inimesed ei põle läbi, vaid koos nendega põleb läbi ka organisatsiooni süda ja kaob põhjus miks asju tehakse. Kaob mõte.
Kas me julgeme vaadata sügavamale ja küsida, mitte kuidas paremini “motiveerida”, vaid kuidas muuta ruumi, kus me kõik elame ja töötame? Kogu maailm on üles ehitatud organisatsioonidele ja organisatsioone juhivad juhid. Ehk kogu meie elukvaliteet sõltub juhtimiskvaliteedist. Organisatsioonides vohav läbipõlemine on ohtlik trend kogu ühiskonnale.
Juhtimine ei alga strateegiast. See algab alateadvusest – ja sellest, kuidas ja kas me julgeme oma pärisolemust näha.
Strateegia on tehnilised mudelid ja nende järgimine. Enamik juba aastakümneid tagasi ja seni kasutusel olevad strateegilised juhtimistööriistad ei võta arvesse, et inimene ei ole tehniline masin. On aeg muutusteks.
