Mõni asi tööelus ei vaja uut arengukava. Ta vajab… ära saatmist “surmale”.
Me oskame hästi uusi projekte vastu võtta. Uusi eesmärke, uusi tööriistu, uusi vastutusi, uusi ülesandeid jne. Naljaga pooleks, sellele on üles ehitatud karjääriredelil liikumine – teed rohkem, saad edaspidi teha veelgi rohkem – kas otseselt tegevustega või siis töö peale mõtlemisega.
Me oskame juurde võtta, aga me ei oska hästi lõpetada ja loobuda. Meie kultuuriruumis on surm hirmutav. Surm on aga ülekantud tähenduses ka asjade lõppemine selleks, et midagi uut saaks alata.
Surma eitamise ja sellest eemalhoidmise lainel ei oska me ka hästi asjadest lahti lasta. Töölauad saavad täis. Meie sees saab ka täis, sest me ei hävita ja lõpeta asju, et midagi uut saaks tulla.
Mõni vana roll, tegevus, mõni mõttemuster, mõni “sest nii on alati olnud” lihtsalt istub seal – ilma elu ja tähenduseta. Ja tõmbab ligi veelgi rohkem asju, tegemisi ja vastutusi.
Ja nii kaua, kuni me neid ei lõpeta, ei saa uus meid leida. Ka motivatsioon, inspiratsioon ja tahe ei saa tulla, kui pea või süda on täis. Selle fakti eitamine tööelus ei tee seda olematuks.
Mõnikord ei ole viga motivatsioonis või tahtes.
Mõnikord on vaja lihtsalt teha ruumi.
