Kas oled märganud, et mõni juht ei juhi/inspireeri, vaid justkui tõestab, et ta väärib olemasolu.
Mitte teadlikult, vaid täitsa alateadlikult. Sellised käitumised ongi tihti väljaspoolt paremini nähtavad, kuid kasu on sellest muidugi ainult siis, kui näeme seda osa endas ise. Minus küll on seda mustrit, ma usun, et kõigis on seda killukenegi, kes sotsiaalmeedias postitavad 😉
Sellised mustrid tulevad ikka vaid sügavalt seestpoolt, sageli lapseeast. Mingil määral on seda alati vaja, aga mõnikord läheb see üle mõistlikkuse piiri ehk hakkab juhile endale ja ka teistele haiget tegema. Sellise enda väärtuse tõestamise vajadusega juht ei puhka kunagi päriselt, kipub läbi põlema, olema erinevate sõltuvustega hädas (toit, jook, töö, seks, trenn, videomängud vms) ja …
– ta ei kipu teisi usaldama, sest “kui ma seda ise ei tee, siis…”
– ta kardab eksida rohkem kui seda välja näitab
– ta tunneb tühjust isegi siis, kui tulemused on suurepärased. Midagi on ikka puudu.
Tõestamise vajadus on üks peenemaid sisemisi mustreid, mis juhte liigutab ja pealtnäha on see ju tore asi. Eriti omaniku jaoks. See näeb välja nagu ambitsioon. See kõlab nagu enesekindlus. See kõlab nagu keegi, keda teistele eeskujuks juhiks edutada. Aga sees on sellise üle võlli tõestamiste puhul sageli hoopis hirm:
– olla nähtamatu
– olla asendatav
– mitte olla piisav.
Ja kui hirm juhib, siis juhib alateadvus, mitte inimene ise. Ehk juht ei juhi iseennast ja enda erinevaid osasid. Päris juhtimine algab hetkest, mil me võtame vastutuse ise teadlikul tasandil esmalt iseennast juhtida ja siis teisi. See algab hetkest, mil me lõpetame endale midagi tõestamast.
