Tähendusrikas töö on midagi, millest on mõnda aega räägitud. Jah, olen väga nõus, et töö peab omama inimese jaoks tähendust. Ehk ta peab nägema tehtava töö väärtust enda jaoks ja ka väärtuse pakkumist teiste jaoks. Asjal peaks justkui point olema.
Kui aga asume otsima tööle tähendust, sest kadunud on motivatsioon või kirg oma tööd teha, siis on see justkui nagu üritaks juba ammu loetud raamatust leida uusi peatükke, lootes, et seekord on lõpp ootamatult muutunud, kuigi sisu on tuttav ja lõpplahendus teada.
Jah, tähendus peab tööl olema. Aga ennekõike peaks tähendus olema su elul. Töö peaks lihtsalt seda elu tähenduslikkust ja sihti toetama. Elu mõte ei ole töö, töö mõte on toetada elu mõtet. Töömotivatsiooni probleem ei ole alati tööl, vaid sinu enda elu sihi kadumises-muutumises-hägunemises.
Otsides elu mõtet ja tähendust tööst, paneme end lukku motivatsioonipakettidesse, motivatsioonikoolitustesse, motivatsiooniüritustele jms pindmisele probleemilahendusele. Kuid sealt ei leia me enamasti seda, mida otsime.
Töö on eneseväljendus, kuid esmalt peaksin teadma, kes on see mina, mida väljendada. Eneseväljendus saab tulla vaid enese elu mõttekuse väljendamisest. Kuid esimene samm on aru saada, mis tähendus on mu elul ja siis teha “tööd”, mis toetab seda tähendust. Ja sel hetkel me ei nimeta tööd enam tööks, vaid elu kutseks. Elukutsest saab lahku kirjutatuna ELU KUTSE.
