See oli kokkuvõte minu elust 2020.aasta kevadel. Korraga oli otsa saanud kõik, mis seni oli oluline olnud – kirg töö vastu, töö ise, suhe, üks koertest surnud, ema surnud, vanaema selle peale mälu kaotanud, polnud sidet kellegagi perekonnast, ühtegi sõpra, kadunud oli ka lootus elu paranemise suunas.
Tundus, et valikuid enam ei olnud. Muidugi olid olemas suurepärane kodu ja natuke sääste, kehal omajagu rasva, et elus püsida. Materiaalses mõttes oli kõik saavutatud. Kõik oli justkui olemas, aga isu väga edasi minna millegagi ka polnud. Elu kvaliteet oli pealtnäha suurepärane, sisemuses kohutav.
Ja siis oled seal – mees, kes nagu ei olegi mees.
Ja siis sattusin kokkulangevuste tulemusena õppima veelgi paremaks töötajaks – tahtsin juhina veelgi paremaks saada ja õppida terapeudiks, sest juhid peavad ju psühholoogiat tundma. Sain aru, et psühholoogia on midagi, mille kaudu saab veel edukam (khmkhm, jõukam) olla. Kuid sellele teele astumiseks tuli enne läbida 14 kuud treeningut nimega holistiline treening, mis tegeles enesearenguga.
Mõtlesin, et olgu. Kui peab, siis peab. Eks ma siis teen selle asja läbi kui niiväga vaja on. Silmis ikka vaid soov teisi aidata.
Ja siis see algas – holistiline treening, selle eel 4 teraapiasessiooni. Oppaa, tundus, et midagi on väga teisiti. Peale esimesi teraapiasessioone otsisin üles oma isapoolse perekonna, mul tekkis pere, kuhu ma kuulusin. Peale esimest õppemoodulit sain aru, et maailmas on midagi suuremat kui see, mida ma olen arvanud. Sain aru, et olemas olen ma ise ka.
Peale seda 14 kuud sai sisemisest haavatud poisist oma elu juht, kes julges ennast väljendada. Sain aru ja kogesin läbi nende 14 treeningkuu, et kui minul endal puudub elus siht, siis olen ma juhitav teiste inimeste sihtide poolt. Sain teada, mida ma tahan ja mis on minu eesmärk, sain aru, et mida tähendab olla mees ja et ma siiski olen mees, õppisin võtma vastutust ja ka seda ära andma, õppisin kontrollima oma impulsiivsust, leidsin sõbrad ja perekonna.
Loomulikult oli see vaid algus teekonnale, aga kui algust poleks, poleks ka teekonda. Võtsime täna Reelikaga meie podcastis “Juhtimine juhtimiseta” 122.episoodis ette teemad, et miks mehed enesearengule satuvad, miks mehed jõuavad iseendaga parema kontakti otsimiseni, ning räägin enda elu muutusest.
Lõpus jõuame ka pildil kujutatuni. Nimelt olen täna juba mõnda aega see, kes Holistika Instituudis ise sellist kursust juhendab. Ja nüüd – esimest korda ajaloos alustame jaanuarist grupiga vaid meestele. Kokku on oodatud tulema u 20 meest, kellega koos läbida teekond, mis päriselt tõstab su elu täiesti uuele kvaliteedile.
Kel tekib huvi, leiab kogu info Holistika Instituudi kodulehelt või minule kirjutades.