Kas sa mäletad neid koolipäevi, kui 5. klassist hakkas langema 4, siis 3 ja nii edasi? Vead vähendasid lõplikku hinnet. Ei olnud süstematiseeritud võimalust saada hinne 6 ja rohkem või eksamitulemus 100 asemel 120, mis oleks toonud kaasa mingi uue kasvuvõimaluse, mis oleks õpilasele väärtuslik.
Enamasti oli põhimõte lühidalt kokku võetud järgmiselt – asjad võivad minna halvemini ainult siis, kui teete vigu. Me kõik oleme sellise hindamissüsteemiga üles kasvanud ja tänapäeval tegeleme organisatsioonides selle tagajärgedega. Tore, et tänapäeval on koolides teised loogikad, kuid see ei mõjuta eriti neid, kes juba töötavad.
Kindlasti mäletate ka selliseid fraase kooliajast nagu: “Õpetaja ei seletanud hästi, sellepärast ma ei saa aru!” või “Ma ei saa selle õpetajaga aru!”, “Ma ei olnud süüdi…” jne.
Kindlasti olete täna tööl olles kuulnud selliseid fraase nagu: “Kommunikatsioon ei olnud piisavalt selge, seepärast ei saanud ma seda teha.”, “Tippjuhtkond ei saa aru, mida me tegelikult vajame.” jne, sarnaseid fraase, mis kirjeldavad kenasti vastumeelsust või valmisolekut mitte võtta vastutust. Nende fraaside kasutamine julgustab isegi meie ümber olevaid inimesi vastutusest kõrvale hoiduma.
Kui juhid ootavad ja soovivad, et inimesed võtaksid vastutuse, tuleb märkida, et vastutuse võtmisest keeldumise taga on sageli uskumus, et vastutuse võtmine toob kaasa karistuse.
Me teame, et tegelikkuses võib vastutus olla võimas võimalus isiklikuks ja professionaalseks arenguks. Kui juhid soovivad, et nende meeskonnad võtaksid ise vastutust, on oluline mõista, et vastutus ei tohiks tähendada karistust, avalikku tähelepanu (mida enamik inimesi kardab), vaid pigem võimalust õppida ja kasvada.
Usaldusväärne keskkond vigade neutraalseks analüüsiks on võtmetegur. Kui te aga juhina tunnete isegi vähimatki pahameelt töötaja vea tõttu, siis töötaja tajub seda.
Seega peavad juhid ennekõike tegelema vastutuse sügavamate tähendustega endas ja laskma lahti eeldustest, et inimesed täidavad oma ülesandeid maksimaalselt (… või sellisel tasemel, nagu te ise seda teeksite).
Sellest uskumusest lahti laskmine on juhtide enesearengu oluline aspekt – vastutusega seotud sügavamatest uskumustest lahti laskmine. Sügavamad uskumused ei tähenda mitte ainult seda, et mõtleme ja ütleme, et vigade tegemine on teretulnud, vaid ka seda, et mõistame sügavalt, kas vigade tegemisega kaasneb mingi seletamatu sisemine reaktsioon.
Kui on, siis ei realiseeru praktikas ilusad sõnad vigadest õppivast organisatsioonikultuurist, kuid inimesed ei taha teha vigu, saada autoriteedilt halba verbaalset või mitteverbaalset tagasisidet ja vältida seda lihtsalt juhul, kui nad pigem ei võta vastutust.
