Autentsusest, avatusest ja iseendaks olemisest – mõni nädal tagasi kuulsin anonüümset tagasisidet sellest, et mu ümber on liiga palju koeri rollides, kus peaksin justkui kedagi teist mängima. Need poisid on nii suur osa minust ja minu autentsusest ja autentsus on väärtus, mida kavatsen rohkemgi võimendada ja arvan, et seda peaksid tegema kõik.
Olgem meie ise ja näidakem uhkusega välja seda, mis/kes on osa meist! Vaid tõelist iseenda olemust näidates ja teiste omi nähes saame seista oma vajaduste eest inimeste ja keskkonna osas, mida oma elus hoida tahame. Siiralt ja südamest aitäh sellele anonüümsele tänu kellele sain veelgi rohkem julgust olla.
Jah, koerad on osa minust, aga nad ei ole mina. Mina olen ikka mina ja nad on minus lihtsalt aidanud välja tuua selle, mis ma olen. Üks on kõige suurem kartja maailmas ja teine on kõige suurem enda eest seisja. Kes neid poisse teab, teab kumb on hirmupoiss ja kumb on rõõmupoiss ning enda soovide eest seismise poiss. Mõlemad on kusjuures mu sees olemas.
Kohati on ehk tõesti mu identiteedist mu koerad võib-olla pisut liiga suur osa olnud, aga see on minu teekond. Mulle on ka öeldud, et see ei ole okei sellist teekonda käia. Aga kui teekonnad ei klapi, siis võib täitsa vabalt minna ka erinevaid teid pidi. See on väga, väga okei. Päriselt. Ja loomulikult ma ei võta oma koeri kaasa sinna, kus on allergikud või väga suured koerakartjad.
Muidugi tegi see tol korral haiget kui mulle öeldi, et minu ümber on koerad liiga tihti. Aga elu toimubki suheldes ja läbi selle õpime, et mis meile sobib ja mis mitte. Õpime mitte sulanduma, iseend muutma, vaid tajuma enda ja teiste piire ja sellest lähtuvalt tegema oma valikut. Õpime tundma ENDA vajadusi. Õpime veelgi rohkem olema mina ise. Kui õppetund käes, mine edasi. Me ei pea iseennast muutma mitte kunagi.
Me peame end tervendama, mitte muutma. Suhted toovad välja lihtsalt mingid vanad haavad, mida saab nüüd ravida, mitte uusi plaastreid peale kleepida. Olleks igapäevaselt toeks erinevatele inimestele, siis näen palju, kuidas hoitakse end kinni, sest ollakse harjunud kohandama end teiste vajaduse järgi või ollakse kuulnud vaimsetelt õpetajatelt, et “iga suhe õpetab midagi ja koge seda, see on sulle antud põhjusega”. Ongi, aga sa ei pea massohhistlikult jääma kuhugi kui õppetund on käes. Ole tänulik selle eest, õpi, tervenda end ja mine edasi. Ära muuda ennast teiste pärast, kasuta võimalust tervendada enda vanad haavad ja olla rohkem elusam mina ise.
