Palju enesearenguga kokkupuutunud on tuttavad diagnoosiga, mille nimi on ebapiisavus. Kes tegelenud minevikuhaavadega, teavad, et need juured viivad ikka tagasi suhetesse vanematega või õpetajate-treeneritega, kelle jaoks polnud miski piisav.
Eks seesama mudel kandub ju edasi kooli (kus on maksimum, millest hakatakse punkte, hindeid, tähti maha võtma) ning töökeskkonda, kus on pidevalt midagi puudu. Tavapärases organisatsioonide mängureeglites on puudu 2 asja: aeg ja/või raha. Neid kahte pole kunagi piisavalt.
Aga ilma ebapiisavuseta ei oleks majanduskasvu mudelit sellises kapitalistlikus vaates nagu me seda meie kultuuriruumis mõistame ja hindame ja mille alusel edu defineerime. Kui inimesel on juba piisavalt, siis ta ei tarbi rohkem ning majandus ei kasva.
Ebapiisavuse tunne ei ole miski, mille diagnoosimise järel tegelikult oleks kellelegi majanduskasvu kontekstis kasulik, et me sellest terveneksime.
Selline tõdemus võib väga paljuski rahustada, et see tunne ei ole midagi, millest saab vabaneda, sest ümbritsev keskkond teeb majanduskasvu nimel alati selgeks, et sul on midagi siiski veel vaja “õnne jaoks”. Ja kui seda mõista ja lihtsalt aktsepteerida, et mingil tasandil jääb see tunne alati meie sisse ja on ka meie enda töö kontekstis hea, et teistel seda pisut oleks (et nad meie tooteid/teenuseid tarbiks), siis saame ühest koormast elus jälle vähemaks.
Kui see meile ei meeldi, tuleb asuda juba tegelema muidugi süsteemi endaga ja ma usun, et me kõik teame, et seda oleks vaja ette võtta. Oma järgmises raamatus räägin sellest palju ja praegu otsin üht proovilugejat veel.
Mul on olemas juba 4 proovilugejat, kes järgmine nädal käsikirja enda kätte saavad, aga tahaks üht inimest, keda ma üldse isiklikult ei tea ning kes oleks väga kriitiline lugeja. Niiet kui oled keegi, keda ma ei tea, aga töötab juhina ning oleks mu järgmist raamatut valmis eellugema, anna palun endast siin kommentaarides märku.
Pildil oma raamatu käsikirja esimese versiooni lõppu Brasiila mäetipus lihvimas.
