Ja siiski, kui me oleme ausad, siis iroonilisel kombel ei tundu suur osa sellest, mida on kutsutud “äritegevuseks”, enam niikuinii nii hästi toimivat.
Miks muidu on nii paljud juhid kurnatud ja miks on organisatsioonid pidevalt mures inimeste, surve, tulemuslikkuse ja ellujäämise pärast kõigi nende “imeliste” vahendite pärast, mida me oleme leiutanud ja kasutanud?
Mitte kaua aega tagasi ütles üks minu klient, kes on äriorganisatsiooni juhtkonna liige, midagi, mis jäi mulle meelde: “Ükskõik kui palju me ka ei pingutaksime, kasutades kõiki meetodeid, näib, et tulemused ikkagi vähenevad aastate jooksul vähehaaval. Seal peab olema mingi muu probleem, millele klassikaliste meetoditega ei saa läheneda.”
See lause väljendab midagi, mida paljud organisatsioonid tunnevad, kuid mida nad ei oska nimetada: inimesed püüavad, teevad palju, kuid midagi olulist siiski ei nihkunud. See on sageli punkt, kus inimesed leiavad tee minu juurde, sest nad teavad, et minu lähenemine juhtimisele on tõesti teistsugune. Aga inimestelt, kes ei ole minu kliendid, olen seda lauset aeg-ajalt kuulnud ka teiste kaudu: “Tema lähenemine ei toimi äris.”
Tavaliselt ma ei usu, et see reaktsioon on tõesti seotud äritegevusega. Sageli on see reaktsioon minu seisukohale, et juhtimine ei alga mitte vahenditest, vaid juhi sisemisest seisundist, alateadlikest mustritest, eneseteadvusest ja võimest töötada inimteadvusega, sealhulgas sellest, mida ma nimetaksin vaimseks juhtimiseks.
Ja jah, mõnikord võib see kriitika olla õiglane, kuid sageli on tegemist millegi sügavamaga. Sest kui sügavam lähenemisviis juhtimisele tõesti toimib, siis varem või hiljem peab midagi vana kaduma: mingi roll, kaitse, harjumus, kontrollimise viis või viis, kuidas vältida ebamugavust.
Seetõttu võib tunduda turvalisem öelda, et see on liiga pehme, liiga ebamäärane või ebarealistlik. Võib-olla on nüüd vaja mitte automaatsemat vastupanu, vaid suuremat avatust võimalusele, et kogu meie arusaam juhtimisest peab muutuma.
Paljud suured mõtlejad on osutanud sellele, et reaalsus ei ole oma olemuselt mitte ainult materiaalne, mehaaniline ja nähtav, vaid ka energeetiline. Asjaolu, et midagi nimetatakse tänapäeval kiiresti “voodoo”, ei tähenda, et see ei ole reaalne. See võib lihtsalt tähendada, et me ei tea veel, kuidas sellesse maandatud ja küpselt suhtuda.
Seega selle asemel, et automaatselt vastu seista võimalusele, et inimsüsteemides mängivad suuremad jõud või nähtamatu dünaamika, oleks ehk targem hakata uudishimulikuks ja õppida neid paremini mõistma. Sest millegi eitamine ei muuda seda kaduvaks. See ainult lükkab edasi hetke, mil me oleme lõpuks valmis seda nägema.
Ma tean, et on ülimalt ebamugav näha ja tunnistada, et klassikalised juhtimisvahendid, traditsioonilised majanduskasvu mudelid ja tavapärane ärijuhtimine ei toimi enam nii nagu varem. Kuid reaalsuse eitamine ei muuda seda kaduvaks.
