Sellise teema võtsime ette “Juhtimine juhtimiseta” podcasti tänases ehk 161.osas Reelika Jeferjeviga ja jõudsime loomulikult tõdemuseni, et edasilükkamises on ka head. Näiteks saab loovus küpseda või saame endale võtta aega lihtsalt puhata ja olla, sest keha tõrgub vastu.
Aga leidsime ka prokrastineerimise nurki, mis on seotud näiteks identiteedi uuenemise faasiga. Olen märganud, et inimesed kipuvad edasi lükkama kui nad kuskil sisemuses teavad, et vanamoodi enam ei saa (töö, suhe vms), aga uutmoodi ei julge ning lihtsam on edasi lükata ja edasi kannatada. Sisuliselt välditakse iseend. Ehk impulss prokrastineerida võib olla millegi uue ja värske alguse märk.
Aga lükkame edasi tihti ka hirmust õnnestuda või ebaõnnestuda. Hirmust nähtavale tulla. Hirmust tekitada konflikti. Hirmust võtta vastutust. Hirmust saada hinnanguid. Hirmust tunda end mitteperfektsena.
Tunnisest episoodist on kaasa võtta muudki, aga üks küsimus olgu asjade edasilükkajale küll heaks toeks hetkel kui edasi lükkamine tuleb peale: mis osa minust seda hetkel teeb ja kui vana see osa on?
Siis võime märgata, et tegelikult ei ole edasilükkaja mitte tänane mina, vaid mingi mineviku lugu, mis taas esile kerkib ja sunnib automaatselt ebamugavusest eemalduma ehk ebamugavuse kordumist edasi lükkama.
Prokrastineerimist saab mõnikord lahendada parema ajaplaneerimise ja distsipliiniga, inventuuriga asjades oma elus. Aga mõnikord korduva prokrastineerija puhul, kus kaasuvad ka süütunne, häbi või madal enesehinnang, tasub võtta ette tee sügavamale iseendasse. Prokrastieerimata ehk mitte tööd iseendaga kaugesse tulevikku lükates. Vastasel juhul raiksame elu edasilükkamise süütunde ja ennast vähendavate mõtete peale.
Ja kas mitte koosolekuterohkus või otsustamatus ole ka vahel üks prokrastineerimise võimalusi, mille juured viivad kaugemale kui tänane päev ja tänane roll?
Photo: Andrea Piacquadio
