Sellist lauset lugesin trammis olevalt ekraanilt, kus õpetati eesti keelt sõnamängude kaudu. Kuid kas mitte seesama probleem ei ole ka igapäevane organisatsioonide elus. Sest on 2 asja, mida on alati tööl puudu: aeg ja raha.
Ja nende kahe puuduse pideva korvamisega me oma tööpäevad täidame, lootes et probleem laheneb. Justkui pidev porgandi taga ajamine, mida kunagi kätte ei saa. Ei aega ega raha saa siiski kunagi piisavalt olema. Ja tegu ongi ajatu probleemiga ning kurnamisallikaga. Olukord ei muutu kunagi, nüüd on järgi jäänud valik kas olla ohver ja kurta või muuta suhtumist. Ehk on mõistlik ümber mõtestada oma suhtumine aega?
Elades pidevalt tuleviku sihtides ja unistades, et siis millalgi on piisavalt aega või piisavalt raha, jääb lõpuks elu elamata ja niiöelda porgand liigub kogu aeg edasi.
Mind on aidanud tasapisi aja olemusega leppida uskumuste ümbersõnastamine, millest kõige olulisem on uus lause minu süsteemis: “Aega on alati, teda tuleb igal hetkel kogu aeg juurde.”
Aeg on midagi, mida ei saa juhtida, vaid milles saab kohal olla ja saada aru, et täpselt see ongi see elu, kus ma hetkel olen. Kusjuures ka igasugune muutus algab sellest, et me üldse võtame praeguse hetke vastu.
Elu ei ole minuti pärast, homme ega ka minut tagasi või eile. Kas ma seda hetke siin naudin – see on üks olulisimaid küsimusi. Kas ma praegusel sekundil olen rahul, õnnelik, nautiv?
Kui me lõpetame aja tagaajamise ja hakkame aja sees olema, siis hakkab ka elu teistsuguselt voolama. Me rahuneme päriselt maha. Aeg ei ole siis enam piirang. See on pigem nö ruum, kus saab kogeda elu, kogu oma rahus täpselt sellisena nagu ta on.
Muidugi ei tähenda see unistuste ja tulevikuvisioonide kadumist, aga kui ma neid juba täna käitun ja olen nagu need oleksid kohal, siis ongi tulevik juba täna. Elu ei ole tingiv kõneviis (“Kui saan/saavutan x, y, z, siis …”), vaid olevik.
Võib-olla pole küsimus selles, kuidas rohkem jõuda ja ajaga rohkem teha, vaid selles, et kuidas vähem kaotada hetkes olemise tunnet. Ehk mis takistab olema praeguses sekundis ja mis takistab seda. Tihti on need meie enda mõtted ja lood meie peas, mida me peame “väliseks surveks”. Täitsa enda sisemine lugulaul siiski.
Aja ümbermõtestamine on midagi, mis võib muuta rahu ja õnnetunde otsingud ebavajalikuks, sest siis saame aru, et see juba praegu olemas. Olles seda aina rohkem kogenud ja esmalt pidades seda esoteeriliseks jauramiseks, siis soovitan katsetada oma uskumussüsteemis sellega tööd teha.
Aga eks muidugi juhil kui sa tahad olla rahul, rahulik ja õnnelik. Kui mitte, siis porgandi tagaajamine on ka okei. Iga valik on õige, lihtsalt tulemused võivad olla erinevad. Pildil on minu maakoda püstkoda – koht, kus aeg kaotab oma igapäevase tähenduse, sest sea on kõik ja mitte midagi sama ajal.
