Umbes sääraselt võib kokku võtta mitmete klientide lood, kellega kokku puutun ja ka minu enda loo. Igaühe teekond enese 𝐭𝐚𝐚𝐬leidmisel on nüanssides erinev, kuid enamasti on iseendani jõudmine ja enda sihtide ja heade suhete ülesleidmise teekond seotud millegi minnalaskmisega. Erinevate kas iseenda või teiste poolt loodud ootuste-hirmude-süütunde kihtide minnalaskmisega.
Aeg-ajalt räägitakse vaimlejate inimeste seas, et tuleb kuhugi tasanditele tõusta (mis iganes 4. või 5. või ma ei tea mitmes dimensioon). Ma arvan, et eneseareng on oluliselt praktilisem kui äralendamine kuhugi taevastesse sagedustesse. Seda nimetatakse põgenemiseks. Kui üritame mingile “sagedusele tõusta”, siis me eemaldume veelgi rohkem iseendast. See ei ole asi, kuhu tõusta, vaid see kuhu pigem tagasi tulla või siis … laskuda.
Me ei kao mitte kuhugi, me ei ole end ära kaotanud mitte kunagi, vastasel juhul me ei elaks enam. Loodus on piisavalt tark, et mitte hoida mittevajalikku elus. Nagu ütles ühel ühisel koosviibimisel Anne Õuemaa “Hea uudis on see, et me oleme elu lõpuni elus.”
Me ei ole kunagi kadunud. Olgu siis pere, töö või kohustuste teemadesse. Me oleme alati endal olemas, meie tuumolemus on alati olemas, kes suudab hästi läbi saada teistega, kellel on sügavam siht elus ja kõik see, millest aeg-ajalt puudust tunneme. Küsimus on kas me julgeme seda osa endast kasutada või me mätsime selle teistele meeldimise kihi alla ära?
Kas me julgeme olla iseenda pärisolemusega kontaktis ja kas me julgeme ennast väljendada?
Me üldiselt teame päris hästi, mida me tahame, aga me ei julge oma tahte suunas liikuda, me ei julge jagada ka issendale oma mõtted-soove-unelmaid, sest kardame hukkamõistu. Me ei julge olla näiteks kõige lihtlabasemas vaikuses, sest siis hakkab igav. Mõnikord kardame ka edu, sest siis kaob võimalus olla ohver ja otsida midagi väljastpoolt. Hirme on palju palju, millega sel enese taasleidmise teel tegeleda ja mida ületada. Aga tore uudis on see, et täpselt selle hirmu taga ongi see otsitud rahu, rõõm ja armastus.
Me ei pea end otsima, me peame ära võtma kihid, mis meid on iseenda jaoks kinni peitnud. Peame leidma julguse ennast väljendada täpselt nii nagu meie oleme, midagi kartmata. Selleks peame esmalt julgema olla vaikuses, tegevusetuses. Sellest tekkivas ebamugavuses, segaduses. Sest just sealt saab hakata uus kord ehk see enda taasleidmine iseenda seest.
Hääd iseenda taasleidmist igal päeval ja uuel “tööhooajal” julgemalt julge olemist! Sümboolne on ka pildil olevad koolibri linnud – ka nemad toituvad sügavast nektarist.
